Alustab ärkamisega, õitsemisega, kuidas kõik on nii uus ja värske. Kõigepealt luuletusi kevadest, siis suvest, sügisest ja talvest. Kõige esimesed luuletused.
Ajaliselt periodiseeritud.
Vahepeal tuleb sonettide kogumik.
Edaspidi lähevad luuletused kurvemaks, süngemaks. Neist võib välja lugeda igatsust.
Hilisluules on väljenduslaad muutunud lihtsamaks, kuid alles on jäänud luuletuse ärev sisepinge, iseloomulik Underi poeetikale.
"Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, ning mu lapse sasipääkest väikest."
3 salm: "Kui õhtul päike teinud kuldse tee on üle rohelise vee, siis läeme sõudma, küll hiljem kuu meid kutsub koju jõudma, kui taevas tumenemas üle tähtede."
Valisin selle luuletuse, sest seda lugedes tekkisid minus positiivsed tunded. Ma sarnastasin ennast selle luuletuse ja selle stiiliga. See luuletus väljendas suurt kevade ja suve ootuse aega, õnnetunnet, et pikk ja pimeaeg on üle elatud ning nüüd elu ootab jälle täielikku elamist.
Minule meeldis lugeda seda, sest varem ma ei olnud niimoodi võtnud kätte eesti luuleklassiku kokku kogutud teoseid ühildava luulekogu. Ma sain tutvuda Marie Underi teostega ning mulle väga meeldisid need. Ma leidsin osades luuletustes ennast ja tundsin, et ma nii mõistan tema tundeid ja eluvaadet. Eriti meeldisid mulle luuletused kevadest, suvest ja armastusest. Ma arvan, et tema poolt väga julge tegutsemine, sest tol ajal ei olnud ju väga kombeks kirjutada armastusest nii avalikult ja kohati ka siivutult. Tänapäeval oleks see muidugi tavaline. Aga mulle meeldisid need luuletused, sest need kiirgasid naiselikkust ja naise väge.